"No ei ole võimalik!" imestasid Räpinas Maxima poe külastajad, kui kuulsid, et kohe stardib Viljandisse talvisele tantsupeole bussitäis valla rahvatantsijaid. Aga oli küll võimalik! Termomeeter näitas kuskil 35, bussijuhi pool suisa 40 külmakraadi, aga rahval olid soojad riided seljas ja süda soe. Sõit kulges viperusteta. Viljandis kohtusime teiste tantsijatega, keda oli seekord kohal tuhatkond. Mitmes seltskonnas oli jututeemaks külmakraadid ja hommikul mittekäivituv buss- meiegi saime neil teemadel kaasa rääkida. Peo avamisel kohtusime sõpradega Vastse-Kuuste tantsurühmast. Seekord algas rongkäik lossimägedest ning kulges mööda linnatänavaid keskväljakule.
Traditsiooniliselt algas ühistantsimine suure Kägaraga ja kohe tuli 13 erinevat tantsu järjest. Algul oli infot, et õueosa tehakse lühemalt, aga selleks polnud mingit vajadust. Juba Kägara lõpuks oli keha soe ja nii tantsitigi ümber üha kerkivate riidehunnikute- mõned lõpuks isegi ilma kinnasteta ja kampsunite väel.Peale tantsu jagati maitsvat mulgiputru ja teed. Väliselt mitte väga suur, aga seest poolt üsna ruumikas Pärimusmuusika Ait oli õhtuse simmani toimumise paigaks. Tantsuks mängisid Kihnu poisid. Paljud meist polnud elus kuulnud nii tormilist aplausi, mille said külalisesinejad Lätist ja vene rahvusest Tallinna tantsuansambli Neposedõ tantsijad. Kogu ürituses oli tunda Viljandile omast (rahva)kultuursust ja heatahtlikkust.Aitäh toredatele reisikaaslastele Helgritest ja Murelitest!
Aitäh Katile, kes nägi vaeva rahamure lahendamisega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar